Taagepera küla

est | eng
küla ajalugu
uudised | teated | kuulutused | sõprussidemed | tasub teada | noortele
külaelu | kultuurielu | spordielu
lohukivi | musukivi | keskaegne külakalmistu | mõisa kalmistu | kivikalmed | mõisahooned | paisjärv | kopratamm | koprakuhila
artiklid ajalehes valgamaalane | artiklid ajalehes helme-tõrva elu | raamat 'taagepera sajandite tuultes'
asukoht kaardil | küla kaart | jalgratta- ja matkarajad | puhkeala | elanikud arvudes | avalikud dokumendid

lohukivi

lohukivi
Sageli võib Põhja- ja Lääne-Eesti põldudel ja loopealsetel kohata kive, millel leidub väikeseid ümmargusi inimese poolt tehtud süvendeid. Nende lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm ja sügavus 0,5-5 cm. Harva leidub kividel ka ovaalseid süvendeid või kivisse raiutud kanaliga ühendatud lohke. Lohukive on erineva suurusega: suurimad on sauna mõõtu, väikseim seni leitu aga kämblasuurune.

Eestis on praeguseks teada umbes 1750 lohukivi, neist enamik paikneb Harjumaal, Järvamaal ja Virumaal. Nende kolme ajaloolise maakonna alal leidub 90% kõigist Eesti lohukividest. Lohukivid on seega eelkõige Põhja-Eestile omane muistiseliik.

Erinevatel aegadel on inimesed teinud lohke kividesse või kaljudesse veel ka Lõuna-Soomes, Lõuna-Skandinaavias, Põhja-Saksamaal, Briti saartel, Vahemere maades, Kaukaasias, Altai ja Sajaanide mäestikes ja Lähis-Idas. Lohukive leidub veel Indias, Siberis, Hiinas ning isegi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kõige rohkem lohiukive ja -kaljusid on Põhja-Euroopas - ennekõike Skandinaavia maades.

Kõikjal Põhja-Euroopas on lohukivid oma asendi poolest seotud maaviljelusega. Nad ei paikne maastikul mitte asulakohtade ja kalmete, vaid põldude juures. Skandinaavias leidub lohke sageli ka pronksiaegsete kaljujooniste kõrval.

Taanis ja Rootsis hakati lohke kividese ja kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal. Neis maades dateeritakse lohukivid nagu ka kaljujoonised peamiselt pronksiajaga, kuid arvatakse, et lohke on tehtud kivisse ka varasel rauaajal. Eesti alale levis komme Skandinaaviast kõige tõenäolisemalt pronksiaja lõpus või eelrooma rauaajal. Hiljemalt rooma rauaaja esimese poole lõpuks (umbes aastaks 200) oli lohkude tegemise komme hääbunud.

Lohkude otstarbe kohta pole midagi teada. Tõenäoline on oletus, et nende tegemine oli maaharimisega seotud viljakusmaagiline toiming. Kuna lohkude tegemine on väga laialdasel alal ja pikka aega levinud nähtus, peab see omama mingit üldarusaadavat ja lihtsat tähendust. Ülaltoodud hüpoteesile on kaudselt toeks ka Skandinaavia kaljujoonistel mõnikord esinevad lohud, mis markeerivad naise sugupoolt. Ei ole välistatud, et põhjala ja Eesti kividele muiste tehtud lohud on seotud maa rituaalse viljastamisega.

PRONKSI- JA RAUAAJA PIIRIL

üles

©2004-2006 MTÜ Taagepera Külaselts | Taagepera küla, Helme vald, Valgamaa 68501 | info[ät]taagepera.org.ee